Kingitusi aga on nii palju, et kui seda ise näinud pole siis ei kujutagi ette. Hommikul kui kõik ärkavad hakkab kohe kinkide avamine. See võtab tunde. Avasime umbes poolteist tunde kinke, siis sõime hommikusööki ja siis avasime ülejäänud kingitused. Toon näite mis TJ jõuluks sai, et teil oleks ettekujutus kui palju neid kinke mõlemale lapsele oli: puzzle, Wii, twister, 2 sõjalennukit, 2 ise ringilendavat lennukit, 2 dinosauruste kontide maapinna kihtidest leidmise projekti, vulkaanimägi, auto mille sees oli teine auto, wii mäng, raamat, jalka riided, lennukite ehitamise mäng, ahvide lauamäng, film, lego, keemia projekt, hunnik erinevaid väikseid sõjalennukeid tema nimelises kotis, tennise reket, poksikott ja päris kindlasti kohe ei lugenud ma kõikki asju ette. Panen üles ka pilte kingihunnikust. Ise sain siinselt perelt jõuludeks käekella ja mu uuele ägedale iPhonele väiksed kõlarid, salli, puidust käsitöö lehviku, sussid. Pärast suurt kinkide avamist vaatasime filmi ja olime natuke aega niisama, õhtusöök oli kell 4. Ei olnud kartult ja ahjuliha, hapukapsast ega verivorsti. Kõigest riis, grillliha, rohelised oad ja kogu moos. Magustoiduks oli rohutirtsu kook. Õhtusöök oli pikk, üks suur jutustamine võib selle kohta öelda. Ja sellega oligi jõulupäev läbi. 26. oli juba nagu tavaline päev, enam ei mingit jõulu. Poisid mängisid oma uute asjadega ja mängisime palju Wii’ga. Brelle vanemad olid kuni esmaspäevani siin. Brian läks juba 26. ära. Pärast Brelle vanemate ära minekut võtsime kõik jõulukaunistused maha ja hakkasime jälle pakkima. Läksime kolmapäeval Vermonti, mina, Brelle ja poisid. Jeff pidi töötama ja tuli lennukiga neljapäeva õhtul järgi. Meie sõitsime sinna, see on 6h sõitu, normaalsetel inimestel. Meie aga nautisime täiega ja sõitsime 9,5 h, sest poisid olid metslased ja iga vetsupeatus lõppes sõjaga sest keegi ei läinud autosse. Lõpuks olime kohal, mu närvid olid üles ütlemas ja tõenäoliselt sain palju halle juuksekarvu sellel päeval.
Vermont oli mõnus, nii palju lund, külm, talv, mäed, hoopis midagi muud kui new jersey. Seal tuli Eesti tunne natukeseks peale. Ja neil oli isegi SAUN, mida ameeriklastel üldiselt pole. Olime nende sugulaste juures kes sügisel siin külas käisid ja ebaviisakad olid, kirjutasin sellest blogis ka :D
Neljapäeval oligi aastavahetuse päev, mina töötasin nagu ikka, ei mingeid pühi. Aastavahetuse söök oli supp. Jah, lugesite õigesti, kõigest üks lurr supp ja mitte midagi muud. Kuna mulle see supp veel ei maitsenud ka siis sõin võileiba õhtusöögiks :D Üldse oli aastavahetus mulle üks suur üllatus. Ma teadsin et ameeriklased on laisad ja rumalad aga nii laisad ja nii rumalad, seda ma küll ei teadnud. Ühesõnaga pole aastavahetus nende jaoks selline suur asi nagu meie jaoks. Kell 11 hakkasid kõik juba magama minema, juba 9sast olid osad väsinud ja valmis magama minema. Mitte keegi ei käinud ilutulestikku vaatamas, neil kõik linnad ei teegi ilutulestikku, osad ainult. Söödi supp ära ja mindi magama. Hommikul öeldi happy new year ja nii see aastavahetus oligi. Eestis on ikka jõulud ja aastavahetus üks suur söömine ja joomine, hoopis midagi muud. Aastavahetust tähistatakse väga suurelt new yorkis, seal on nii palju turiste ja erievatest rahvustest inimesi, see on hoopis teistmoodi kui see mis ameeriklaste jaoks aastavahetus tegelikult on.
Jõulud olid toredad, aastavahetus täitsa mõtetu. Ootan juba väga järgmist aastat et Eestis õigeid jõule ja aastavahetust tähistada. Igatsesin kõikki väga jõulude aeg, oma kodus on ikka kõige parem!
Oma emmelt ja issilt sain parima jõulukingi, uue ilusa macbooki :) ja koti sellele.
Rääkisin perele ka et ma ei jää kauemaks siia, et lähen aprillis tagasi Eesti. Nad olid õnnetud, tahtsid ikka väga et ma jääksin kauemaks. Aga samas saavad ka must aru, et tahan kooli minna ja ega ma ei saa igavesti siin lapsehoidja olla. Ja poistega on raske, et isegi nemad ei saa sellega ilma mitte kellegi teise abita igapäevaselt hakkama. Poisid olid ka õnnetud kui teada said. Räägivad vahest sellest ja ütlevad ägedaid asju ning ei taha et ma ära lähen. TJ ütles et ta ei saa ju mulle isegi helistada, sest tal pole telefoni ning kes teda siis aitab kui tal on abi millegagi vaja. Nate ütles et kui ta mind igatsema hakkab siis võtab kaks lennukit ja ühe paadi ning tuleb mulle külla. Tal on see sellest meeles kui mu emme issi ja matu siin käisid, sest nad läksid laevaga soome, sealt lennukiga inglismaale ja siis lennukiga siia. Nad on vahest ikka nii ägedad.
Uueks aupairiks tuleb poiss, saksamaalt. Ta tuleb märtsi viimasel nädalal, niiet poolteist nädalat kui ma veel siin olen on ta ka juba siin.
Laupäeval läheme kariibidele, ootan juba väga. Saan sooja :) Lähen esimest korda sukelduma.
Ja mul on nii vähe aega siin veel olla jäänud, uksumatu. Aasta on ikka nii lühike.
VARSTI NÄEME! Kallikalli :)
