Aeg lendab.

Juba ongi kuu aega jälle möödas mu viimasest blogist, uskumatu. Aeg läheb nii kiiresti ja laiskus on nii suur, et olen oma blogi täitsa unarusse jätnud.

Üldiselt pole väga midagi erilist vahepeal juhtunud. Olen töötanud ikka kõik nädalad ja nädalavahetused puhanud. Üks nv käisin Megani juures New Yokis (see lapsehoidja, kes meiega kariibidel käis). Läksin laupäeval ja tulin pühapäeval tagasi, mõnus oli vahelduseks siit eemale saada. Megan on täiega tore ja ta korterikaaslane ka. Käisime ta korterikaaslase poisi juures, jõime veini ja olime niisama mõnusad.

Eile käisin Brelle ja Jeffiga Broadway’l Mamma Miat vaatamas. Väga äge oli! Minu esimene broadway show on nüüd ka nähtud ja arvan et kui oleksin esimest korda varem läinud siis oleksin veel mõnda showd vaatama läinud selle aasta jooksul. Enne käisime veel ühes Kuuba restoranis söömas. Olen ikka väga õnnelik et nad mind sellistesse kohtadesse viivad ja minuga käia viitsivad :) See restoran oli ülipeen, tundsin ennast alguses ikka täieliku maatüdrukuna seal, mitte et ma maatüdruk pole :D Toit oli hea, väga hea isegi, see oli üks nendest parimatest kohtadest kus ma siin söömas olen käinud. Aga väga kallis ka, meil oli kolme peale arve üle 200 dollari.

Täna õhtul lähen New yorki ühte restorani Oscareid vaatama. Kuna Megan töötab RadioCity Music hallis, siis tal oli 4 piletit ja ta kutsus minu ka, ta korterikaaslane koos oma poisiga tuleb ka. Olen juba põnevil ja ärevil siin :)

Muidu on elu nagu mu elu siin ikka. Poisid on väga halvad lapsed olnud. Valetavad koguaeg ja teevad sigadusi. Üks õhtu panin nad voodisse ja vaatasin all telekat ning nad salaja minu toas mängisid juukselakiga, kõik kleepus mu toas pärast, kui nad maganud poleks selleks ajaks kui ma selle avastasin oleks nad vist pool ööd pahadelaste tsoonis istunud.

Ja kõige parem uudis on see, et mu tagasi tuleku lennupiletid on nüüd lõpuks olemas! 30 päeva pärast istun lennukisse. Ootan juba väga.

Suured kallid seniks!

St. John

Laupäeva hommikul, 3o. jaanuaril oli meil kell 6.30 lend, seega me pidime väga vara ärkama ja sõitma hakkama. Kuna sihtpunkt oli St. John siis polnud keegi väga pahur selle varase ärkamise pärast. Lend oli 4 tundi. Maandusime saarel St. Thomas, sõitsime rendiautoga sadamasse ja praamiga St. John saarele. Ilm oli super, 28 kraadi sooja, midagi hoopis muud kui New Yorkis sel samal hommikul, -11 kraadi. Meil oli renditud maja koos ühe teise perega, nende tuttavad new yorkist. Nad on mõlemad arstid ja neil on kaks last, pojad Nate 4 aastane ja Samnor 8 kuune. Neil oli ka lapsehoidja kaasa, Megan, ta pole aupair, ta on ameeriklane ja lihtsalt käib neid vahest abis poisse vaatamas.

See maja kus me olime oli mäe otsas, seega ükskõik kuhu poole vaadates oli väga ilus vaade. Maja iseenesest oli ühe katuse all aga kolm eraldi majakest. Mina elasin ühes toas selle teise lapsehoidjaga, ta oli hästi tore. Kui me lõpuks asjad lahti pakkisime siis oli kell juba 5, sõime õhtust ja rääkisime niisama juttu kella 2ni öösel. See teine pere oli ka väga tore, üldse oli see reisiseltskond sõbralik ja mõnus. Pühapäev olid kõik uimpsid ja niisama olime bassu ääres ning puhkasime. Esmaspäevast hakkas mul töönädal. Aga kuna esmaspäeva hommikul oli minul ja Meganil sukeldumine siis läksime kella 8ks sinna. Ma põdesin täiega, nad rääkisid eelmisel õhtul sellest hingamisest ja kõrvade lahti lukustamisest nii palju et ma ei saanud öösel korralikult magadagi :D Lõpuks tuli välja et see polnud üldse nii hull. Vaatasime 15 minutit videot selle kohta ja siis läksimegi juba paati. Kõik teised olid seal enne juba käinud ning läksid lihtsalt oma instruktoriga vette. Meil oli kahepeale üks instruktor. See varustus ja need õhuballoonid on nii rasked et kõndida nendega eriti võimalik pole. Lõpuks sai see kõik mulle selga pandud ja seisin seal paadi serva peal. Need instruktorid olid kõik noored poisid, mingi 25 ringi, ootasid seal et ma vette astuks aga ma ei julgenud. Tundsin et see kõik on nii raske mul seljas et olen kohe üleni veeall ja ei oska midagi peale hakata. Lõpuks nad lükkasid mu lihtsalt vette, sest teadsid et see vest on õhku täis ja ma tulen veepeale kohe tagasi. Siis proovisime paar korda seda hingamist ja oligi aeg veealla minna. Sellesmõttes oli hea, et instruktor hoidis meist kinni ja viis meid vee alla, hirmu tunnet üldse polnud kui juba vette sain. Need käe märgid mida me kasutama pidime et üksteisega suhelda olid ka hästi lihtsad ja ta koguaeg kontrollis et kas meil on ikka kõik korras. Kõrvu pidi pidevalt lahti lukustama, muidu hakkavad valutama aga see sai üsna kiiresti selgeks. Veealune maailm oli väga ilus seal. Naljakas on kõikke nii lähedalt näha ja katsuda. Ta tõi ühe suure, suurema kui mu käelaba, ämbliku moodi eluka ka mingist koopast välja, saime seda käe peal hoida. Pärast esimest sukeldumist läksime tagasi paati, vahetasime õhu balloonid ära ja paat viis meid järgmisesse kohta. Teine kord oli juba julgem vette minna ja saime kauem vee all ka olla. Aga see õhk sealt balloonist on hästi kuiv, koguaeg on selline tunne nagu tahaks midagi neelata sest nii kuiv on. Aga muidu oli väga äge. Siis mingi kella 12 paiku jõudsime tagasi randa ja Brelle tuli meile järgi.

Läksime poistega basseini äärde, sõime lõunat ja logelesime niisama. Teisipäeval käisime rannas. Rannad olid nii ilusad. Üldse see saar oli väga ilus. Polnud selline turistikas. Rannad polnud suured ja istutatud palmidega, kõik oli looduslik, mingi 5 meetrit liivariba või natuke rohkem ja siis juba täielik loodus ja puud, palmid. Vesi oli täpselt nii sinine nagu filmides ja postkaartidel. Sealt sain muidugi oma esimese päiksepõletuse ka. Olin vees terve aja, mite tundi ja ei saanud arugi et päike nii tugevasti peale hakkas. Õhtuks aga olin punane. Teisipäeva õhtul oli TJ sünnipäev. Panime õhupallid üles ja sõime kooki :)

Kolmapäeval Brelle, Jeff, David ja Jennifer (teise pere vanemad) läksid hommikul sukelduma, 8st 12ni. Me olime poistega, nad olid enamus aja basseinis ja me niisama lugesime ajakirju ja päevitasime. Kui nad tagasi jõudsid siis sõime lõunat ja läksime kõik koos randa jälle. Ilm oli väga soe ja ilus. Pärast rannas käiku sõime õhtust ja panime poisid magama. Lapsed olid nii väsinud, igapäev päev otsa ujumist ja ringi jooksmist. Neljapäev oli neil sukeldumine hommikul jälle. Ja kui nad tagasi tulid siis ütlesid et me võime linna minna, et ei pea töötama. Me siis läksimegi. Nad veel ütlesid et me tagasitulles tooks õhtusöögiks asju poest aga kui tahame väljas süüa siis annaks neile teada ja nad lähevad ise poodi. Meil oli ilmselge et kui nad meid juba välja lasid siis tagasi me süügiks küll ei lähe :D Kui linna jõudsime siis ei osanud kuskile minna, see nagu polnudki linn. See oli üks rand mida kutsuti downtown’iks sest seal oli paar poodi ja söögi/joogikohad ka. Läksime siis kõigepealt sellesse sukeldumispoodi, mis seal samas oli, käisime seal kui sukelduma läksime ja teadsime neid sukeldumis instruktoreid sellepärast. Küsisime kuhu minna ja mis seal üldse on. Nad saatsid meid ühte ranna vaatega baari, kus neil üks tuttav baarmen oli. Seal oli täiega äge, inimesed olid kõik nii sõbralikud ja rõõmsameelsed. Õhtul tulid need sukeldujad ise ka sinna, istusime seal päris kaua. Saime seal ühe naisega tuttavaks kes seal saarel 6 aastat elas ja nüüd south carolinas elab. Ta oli hästi tore, rääkis nendest saatrest meile ja üldse sellest elust seal. Lõpuks läksime tagasi oma majakesse magama, pidime hommikul ju jälle töötama. Kuna me istusime baarileti taga kõik, siis meie olime need kellele see baarmen kõikki kokteile maitsta andis, igakord kui keegi jooki tellis. Hommikul kui äratus tirises kell 7, siis mõtlesin et selle peavaluga ma ei pea elu sees tervet päeva päikse käes vastu. Kuna ma siin üldse väljas ei käi, siis andis see üks kord väga tunda. Kuna vanemad läksid jälle sukelduma siis me lasime poistel pool hommikut joonistada ja ise istusime lamamistoolidega päiksevarjus :D Kui nad tagasi tulid siis tuli välja et need samad instruktorid kes meiega eelmine õhtu väljas olid käisid nendega sukeldumas. Nad olid midagi rääkinud meist ja siis need poisid olid kohe küsinud et kas need on need samad tüdrukud kes eile väljas käisid. David ja Jeff norisid meid terve pärastlõuna kui rannas olime. Siis aga ütlesid et kui õhtust ära sööme siis nad panevad ise poisid magama ja et me saame siis välja minna jälle. Me muidugi läksimegi. Istusime selles samas kohas, mille nimi oli Banana Deck. Seal oli seekord see sama instruktor kes meile sukeldumist tegi oma tüdrukuga ja see tüdruk Jana oli pärit soomest. Elab nüüd seal juba tükk aega. Nii äge oli rääkida kellegagi kes midagi eestist teadis :) Üldiselt oli kõik tore. Käisime nendega pärast kasiinos, sukeldujad mängisid mõned mängud ja siis läksime Woody’sse friikaid sööma :D

Laupäeva hommikul kell 10 hakkasime sadamasse sõitma et praamiga St. Thomasele minna ning lennukiga New Yorki. Nädal läks jube kiiresti. Üldse veel ei tahtnud tagasi sõita. Uudistes rääkis New Yorki lumetormist, see viis viimasegi tagasisõidu tuju ära.

Aga sellest saarest veel niipalju, et see oli kindlasti kõige ilusam koht kus ma siiani käinud olen. Kõige vähem turistilik ja kõige rõõmsameelsemate inimestega. Seal ei olnud sellist asjade maha parseldamist tänavatel nagu soojadel maadel muidu on. Üldse kaubandust oli väga vähe, ma käisin ainult toidupoes 2 korda. Seal elu on muidu väga kallis. Omada elamist on ülimalt raske. Ehtne näide on see, et ostsin Dramamine, mis on tablet et süda ei läheks pahaks autoga sõites, see maksab siin 3 daala tavalises poes, kus on tegelt ameeria kohta elu kallis. Seal maksis see 10 daala tavalises poes.

Liiklus on seal naljakas, vasakukäeline aga autod on paremakäelise liikluse järgi tehtud. See tähendab et sa pead sõitma vasakul pool aga rool on ja vasakul pool, nii nagu meil eestiski. Harjumatu ja naljakas. Teed olid väga kitsad, enamus kohtades kui teine auto tuli vastu siis üks pidi murule sõitma poolenisti ja peatuma, et üksteisest mööda saaks. Teed on sinkavonkalised ja üles - alla mööda mägesid. Ühistranspordiks olid kastiautod, koolibussideks olid ka kastiautod, pisikesed istmes kasti kinnitatud ja iniesed istusid kastides.

Läheksin sinna saarele kindlasti tagasi kui võimalus oleks. Selle saare keskpaik on põhimõtteliselt džungel, ümberringi on rannad ja majad. Suuri hotelli komplekse on väga vähe. Igasuguseid loomi oli seal. Need iguanad tuiasid koguaeg ringi igalpool, nad olid päris elus üle meetri pikad koos sabaga. Nad üldiselt ei hammusta, kui vihaseks saavad siis lõõvad sabaga väga kõvasti. Kui toast välja tulid siis ikka vaatasid kuhu astud, muidu võisid neile peale astuda. Meil peaaegu iga päev oli kuskil maja ümbruses mõni. Nad on inimestega harjunud, eriti ei karda. Ma alguses koguaeg ehmatasin ja kartsin. Sisalikud olid ja igal pool. Jeffil oli üks hommik vannitoas näiteks. Ämblikud ka. Ma ikka iga õhtu kloppisin enda tekke ja patju enne kui voodi ronisin. Sääski ja pisikesi hammustajaid oli ka palju, oleme kõik ära söödud ja sügeleme. Aga kõikki neid loomi arvestades on see saar ikkagi sinna minemist väga väärt. Nüüdseks siis olen kariibimeres ujunud, ainult piraadid jäid nägemata :)

8. nädalat veel, varsti juba kodus!

Jõulud ja aastavahetus.

Jõule tähistatakse siin 25. detsembril, mitte 24. detsembril nagu Eestis. Üldse on jõulud siin teistmoodi kui meil. Sellist suurt päevad läbi söömist mis algab 24. ja lõpeb pärast uut aastat siin pole. 24. detsembri õhtul käiakse tavaliselt kirikus, meie käisime ka. Brelle, mina, poisid ja Brelle vanemad. Jeff ja Brian (Brelle vend) olid kodus, nad pole väga kiriku inimesed. Pärast kirikut läksid kõik ilusti magama. 25. detsembri hommikuks on jõuluvana käinud. Kuusealune on juba enne kine täis, terve detsembri kuu see kingituste hunnik kasvab. Laste arusaam kingitustest on selline: jõuluvana toob igale lapsele ühe kingituse, ainult lastele, sest lapsi on maailmas palju. Kõik ülejäänud kingitused on vanematelt, vanavanematelt, sugulastelt ja sõpradelt.

Kingitusi aga on nii palju, et kui seda ise näinud pole siis ei kujutagi ette. Hommikul kui kõik ärkavad hakkab kohe kinkide avamine. See võtab tunde. Avasime umbes poolteist tunde kinke, siis sõime hommikusööki ja siis avasime ülejäänud kingitused. Toon näite mis TJ jõuluks sai, et teil oleks ettekujutus kui palju neid kinke mõlemale lapsele oli: puzzle, Wii, twister, 2 sõjalennukit, 2 ise ringilendavat lennukit, 2 dinosauruste kontide maapinna kihtidest leidmise projekti, vulkaanimägi, auto mille sees oli teine auto, wii mäng, raamat, jalka riided, lennukite ehitamise mäng, ahvide lauamäng, film, lego, keemia projekt, hunnik erinevaid väikseid sõjalennukeid tema nimelises kotis, tennise reket, poksikott ja päris kindlasti kohe ei lugenud ma kõikki asju ette. Panen üles ka pilte kingihunnikust. Ise sain siinselt perelt jõuludeks käekella ja mu uuele ägedale iPhonele väiksed kõlarid, salli, puidust käsitöö lehviku, sussid. Pärast suurt kinkide avamist vaatasime filmi ja olime natuke aega niisama, õhtusöök oli kell 4. Ei olnud kartult ja ahjuliha, hapukapsast ega verivorsti. Kõigest riis, grillliha, rohelised oad ja kogu moos. Magustoiduks oli rohutirtsu kook. Õhtusöök oli pikk, üks suur jutustamine võib selle kohta öelda. Ja sellega oligi jõulupäev läbi. 26. oli juba nagu tavaline päev, enam ei mingit jõulu. Poisid mängisid oma uute asjadega ja mängisime palju Wii’ga. Brelle vanemad olid kuni esmaspäevani siin. Brian läks juba 26. ära. Pärast Brelle vanemate ära minekut võtsime kõik jõulukaunistused maha ja hakkasime jälle pakkima. Läksime kolmapäeval Vermonti, mina, Brelle ja poisid. Jeff pidi töötama ja tuli lennukiga neljapäeva õhtul järgi. Meie sõitsime sinna, see on 6h sõitu, normaalsetel inimestel. Meie aga nautisime täiega ja sõitsime 9,5 h, sest poisid olid metslased ja iga vetsupeatus lõppes sõjaga sest keegi ei läinud autosse. Lõpuks olime kohal, mu närvid olid üles ütlemas ja tõenäoliselt sain palju halle juuksekarvu sellel päeval.

Vermont oli mõnus, nii palju lund, külm, talv, mäed, hoopis midagi muud kui new jersey. Seal tuli Eesti tunne natukeseks peale. Ja neil oli isegi SAUN, mida ameeriklastel üldiselt pole. Olime nende sugulaste juures kes sügisel siin külas käisid ja ebaviisakad olid, kirjutasin sellest blogis ka :D

Neljapäeval oligi aastavahetuse päev, mina töötasin nagu ikka, ei mingeid pühi. Aastavahetuse söök oli supp. Jah, lugesite õigesti, kõigest üks lurr supp ja mitte midagi muud. Kuna mulle see supp veel ei maitsenud ka siis sõin võileiba õhtusöögiks :D Üldse oli aastavahetus mulle üks suur üllatus. Ma teadsin et ameeriklased on laisad ja rumalad aga nii laisad ja nii rumalad, seda ma küll ei teadnud. Ühesõnaga pole aastavahetus nende jaoks selline suur asi nagu meie jaoks. Kell 11 hakkasid kõik juba magama minema, juba 9sast olid osad väsinud ja valmis magama minema. Mitte keegi ei käinud ilutulestikku vaatamas, neil kõik linnad ei teegi ilutulestikku, osad ainult. Söödi supp ära ja mindi magama. Hommikul öeldi happy new year ja nii see aastavahetus oligi. Eestis on ikka jõulud ja aastavahetus üks suur söömine ja joomine, hoopis midagi muud. Aastavahetust tähistatakse väga suurelt new yorkis, seal on nii palju turiste ja erievatest rahvustest inimesi, see on hoopis teistmoodi kui see mis ameeriklaste jaoks aastavahetus tegelikult on.

Jõulud olid toredad, aastavahetus täitsa mõtetu. Ootan juba väga järgmist aastat et Eestis õigeid jõule ja aastavahetust tähistada. Igatsesin kõikki väga jõulude aeg, oma kodus on ikka kõige parem!

Oma emmelt ja issilt sain parima jõulukingi, uue ilusa macbooki :) ja koti sellele.

Rääkisin perele ka et ma ei jää kauemaks siia, et lähen aprillis tagasi Eesti. Nad olid õnnetud, tahtsid ikka väga et ma jääksin kauemaks. Aga samas saavad ka must aru, et tahan kooli minna ja ega ma ei saa igavesti siin lapsehoidja olla. Ja poistega on raske, et isegi nemad ei saa sellega ilma mitte kellegi teise abita igapäevaselt hakkama. Poisid olid ka õnnetud kui teada said. Räägivad vahest sellest ja ütlevad ägedaid asju ning ei taha et ma ära lähen. TJ ütles et ta ei saa ju mulle isegi helistada, sest tal pole telefoni ning kes teda siis aitab kui tal on abi millegagi vaja. Nate ütles et kui ta mind igatsema hakkab siis võtab kaks lennukit ja ühe paadi ning tuleb mulle külla. Tal on see sellest meeles kui mu emme issi ja matu siin käisid, sest nad läksid laevaga soome, sealt lennukiga inglismaale ja siis lennukiga siia. Nad on vahest ikka nii ägedad.

Uueks aupairiks tuleb poiss, saksamaalt. Ta tuleb märtsi viimasel nädalal, niiet poolteist nädalat kui ma veel siin olen on ta ka juba siin.

Laupäeval läheme kariibidele, ootan juba väga. Saan sooja :) Lähen esimest korda sukelduma.

Ja mul on nii vähe aega siin veel olla jäänud, uksumatu. Aasta on ikka nii lühike.

VARSTI NÄEME! Kallikalli :)

California!

11.detsember läksime Californiasse, maandusime Sakramento lennujaamas. Ööbisime ühtede Brelle sõprade juures. Nad elasid linnas nimega Davis. Ilm oli alguses üsna udune ja vahepeal sadas vihma. Jõudsime üsna hilja reedel sinna niiet läksima pärast söömist kohe magama. Laupäeval oli Jeffi perega jõulupäev. See kujutas endast ette jubedat söömist, joomist ja jõuluvana lastele. Seal oli kokku üle 30ne inimese, kuna Jeffil on nii palju õdesid ja vendasid. Üldiselt olid kõik väga sõbralikud ja toredad. Plaani järgi pidime pühapäeval mägedesse minema ja kuni teisipäevani seal olema. Aga kuna mägedes oli nii suur lume torm mitu päeva, et poleks saanud sinna majakese ligigi kus me ööbima pidime. seega me ei läinud. Pühapäeval käisime selles linnas kus Brelle üles kasvas ja ta ühe õpetaja juures kelle lapsi ta hoidis kui keskas käis. Nad olid hästi ägedad, uskumatu oli kohe näha, et keegi läheb oma terve perega kooliaegsele õpetajale külla. Neil oli väga hea meel veel ka. Brelle kodulinn oli ilus, sealt oli näha mägesid natuke.

Esmaspäeval ma sain terve hommiku vabaks sest Brelle tahtis oma tädile külla minna ja võttis poisid kaasa ning nad ütlesid et ma pole poistest ühtegi päeva puhkust saanud ja et olen selle ära teeninud. Nad tulid alles kell 4 tagasi, hea rahulik oli. Pärast mängisin väljas poistega jalkat.

Teisipäeval läksime San Fransiscosse. Hakkasime lõuna aeg sõitma, käisime linnas nimega Bearkley, nende ülikool on seal. Käisime seda vaatamas ja ostsin sealt oma esimese bearwear'i ka :) Kollase ja sinisega selle kooli pusa. Siin on see koolide asi nii hull et isegi mööblit tehakse koolide logodega, rääkimata aluspesust ja kõikvõimalikest riietest. Kooli territoorium oli mega suur ja väga ilus. Edasi läksime Jeffi ühe venna juurde õhtusöögile, üks teine vend koos perega oli ka kutsutud. Pärast õhtusööki sõitsime üle silla ja olimegi San Fransiscos. Ööbisime union square hotellis, see oli Brelle lapsepõlve unistus, seal ööbida, sest nad käisid perega alati union square'i kuusepuud vaatamas ja seal shoppamas, seal on jube suured ja ägedad poed. See hotell oli väga lahe ja võimas.

Kolmapäeva hommikul käisime ühes prantsuse kohas hommikust söömas ja siis China townis. ostsime poistele hiinlaste riided ja brelle ostis ka igast nodi endale, nagu alati :) Siis läks Brelle lõunale oma vanade töökaaslastega ja mina koos Jeffi ja poistega mingisse kreveti kohta lõunat sööma. Arvan et parimad krevetid mis ma siiani söönud olen.

Pärast seda pidime paadi muuseumisse minema ja kalasi vaatama aga kuna poisid istusid 1,5 tundi lõunasöögi lauas ja ei puutunud kumbki oma toitu siis karistuseks läksid nad tagasi hotelli. Jeff vaatas nendega hotellis filmi ja ming ning Brelle käisime shoppamas. Uskumatud poed olid seal. Macy's oli 8 korruseline, see on üks suur pood, me käisime kahel korrusel ainult, sest juba sellest jalad valutasid. Pärast seda käisime H&M'is, usa H&M on ikka üle kõige! Ostsin mõned asjad ka :) Siis tulid Jeffi vend Eric oma perega linna. Läksime koos tagasi hotelli ja siis õhtusöögile ühte hiinakasse. Poistel andis ajavahe väga tunda seega nad olid väga väsinud ja virisejad pidevalt õhtuti. Ja päevati. Ja hommikuti. Isegi öösel!
Neljapäeva hommikul käisime paate vaatamas ja sõitsime kaabliautoga :D Ühesõnaga buss, mis on külgedelt lahti ja kaabel on maa-all mis seda veab. Päris äge oli. Ilm oli super ilus! Siis läksme tagasi hotelli, võtsime asjad ja hakkasime sõitma. Sõitsime maailma kõige vingerdavat tänavat mööda ja üle kuulda golden gate silla. Kõik oli ilus ja San Fransisco on uksumatult ilus linn. New York on täis segaseid inimesi kes jooksevad ringi pea laiali otsas ja kõige tipuks haiseb ka veel rõvedasti. San Fransisco on täis lõbusaid inimesi ja puhtaid tänavaid, päikest.
Teel tagasi käisime Jeffi tädi vaatamas, siis läksime tagasi nende sõprade juurde, vahetasime riided ja pidime Jeffi isa sünnipäevale minema. Käisime väljas söömas.
Reede hommikul läksime Jeffi ühe õe juurde, kes töötab hobusekasvatuses. Saime hobustega ratsutada ja poisid olid uskumatult julged ja tublid. Nad olid nendest hobustest 30 korda väiksemad. Pärast ratsutamist käisime lõunal. Pärastlõunal vaatasime niisama filmi ja eriti midagi ei teinud kuna kõik olid väsinud ja pidime laupäeva hommikul tagasi lendama. Õhtul avastas Jeff et meie lend on edasi lükatud, nemad olid laupäeva lõunasele lennule pandud ja mina pühapäevasele. Jeff helistas siis lennufirmasse et see korda ajada ja tuli välja et oleme kõik pühapäeva hommikusel lennul. Seega saime ühe päeva californias juurde.
Laupäeval Jeff käis poistega pargis kuskil ja me vaatasime filmi ja puhkasime.
Pühapäeva hommikul oli lend kell 6, seega äratus kell 3:30. Poisid olid täiega väsinud, mina muidugi ka. Lend californiast coloradosse oli okei, õigel ajal. Coloradost New Jerseysse aga jäi hiljaks, 4 tundi. Iga kahekümne minuti tagand lükatu lendu jälle 20 minutit edasi. Kõik olid pahurad ja väsinud. Lõpuks saime lennukisse ja isegi koju. Reis ise oli väga äge, Cal on lahe.
Üks hea nali ka reisist:
TJ: One day I would like to be a cowboy
Kaija: That's cool, but who is going to be your cowgirl?
TJ: i don't know yet, but i'll find someone.
Kaija: Can i be your cowgirl one day?
TJ: NO, You will be a old lady.
Kaija: No, I won't.
TJ: Yes, you will and old ladys have broken bones, so i'll have nothing to do with you.
:D:DD:D:D ta on 5 aastane! Ja mina olen tõenäoliselt 20 aasta pärast vanamutt katkiste kontidega!

Laiskvorst

Pole blogi kuu aega kirjutanud, ei teagi mida nüüd kirjutada.
Aga kirjutan sellest mis on meeles.
Niagara Falls oli ilus, väga ilus. Aga ka väga külm, seal oli juba veits lund.
Vahepeal käisin nädalaks kodus ka. Läksin 29.okt ja tulin 5.nov tagasi. Kodus oli nii hea olla. Hoopis teine asi kui siin. Vaatasin kohaliku ööklubi ka üle, seal on ikka kõige ägedamad peod. Tagasi ei tahtnud väga tulla, aga pidin. Nüüdseks mõni päev vähem kui 5 kuud veel siin olla, see läheb ruttu, varsti olengi tagasi väikses armsas Eestis.
Poisid on endiselt poisid, täiesti muutusteta, lollused ainult lähevad pidevalt suuremaks.
Aga muidu on kõik vanaviisi. Täpselt kuu aja pärast läheme caloforniasse! Poodides on juba jõulu asjad, hullumaja :D Kuu lõpus on thanksgiving ja black friday, siis on suured allahindlused igalpool :)
Ega mul polegi midagi kirjutada tegelt, üritan nüüd jälle hakata järjepidevalt kirjutama, siis on rohkem meeles. Olge tublid ja varsti näeme jälle!

Kauem oldud kui veel olla.

Eelmise nädala lõpp oli suhteliselt rahulik. Töötasin ja käisin poodides ja raiskasin raha, nagu ikka see elu siin mul käib :D
Ainult ühel õhtul, reedel, tulid Jeff ja Brelle poole 7ks koju ja sõime koos õhtust, üldiselt töötavad nad viimasel ajal jälle nagu segased ja eriti neid ei näegi.
Laupäeva hommikul läksin 7.4o bussiga NYC'i, et sealt bussiga Philadelphiasse minna. 9.15 läks buss, kaks tundi sõitu ja olimegi kohal. Käisin Long Islandi aupairidega. Laupäeval käisime ülikooli linna vaatamas ja jalutasime seal ringi. Seal oli ilus. Siis kõndisime teiselepoole linna, seal on nagu sild vahepeal, seega läksime teiselepoole seda silda. Käisime seal veel ringi ja vaatasime mis vaadata oli. Siis läksime hotelli, panime asjad ära ja läksime ühte itaalia kohta sööma. Pärast seda läksime hotelli, vaatasime veits filmi ja läksimegi magama. Hommikul pärast ärkamist käisime veel nendes kohtades kus me eelmisel päeval ei jõudnud. Põhimõtteliselt jalutasime linnas ringi. Turistidele mõeldud kohad olid ilusad, kui jalutasime ühest linna otsast teisele poole siis eriti ilus ei olnud. Nii nagu ikka. Aga mul on hea meel et käisin ja nägin. Jälle üks koht rohkem nähtud. Tagasi tulles oli buss terve tee ummikus, niiet tulime tund aega kauem tagasi. Jäin oma viimasest bussist maha mis mul kohe selle negborhoodi värava taha sõidab. Pidin kella 9 ühe teise bussiga minema, mis veits kaugemal petub. Siis jäi see buss 20 mintsa hiljaks. Lõpuks jõudsin tagasi. Brelle ja Jeff olid üleval ja ootasid mind, ma helistasin ka enne et jõuan hiljem, et olin ummikus, nad muidu muretsevad nagu ma oleks väike laps.
Selle nädala algus on olnud väga halb. Poisid on täielikud metslased. Nad olid terve nv vanematele täiega halvad lapsed olnud ja nüüd on minuga ka. Näevad oma vanemaid nii harva siis ime pole et keeravad ära. Eile õhtul Brelle saatis mulle sõnumi et ta ei tule õhtusöögiks koju, töötab kaua ja küsis kuidas poisid. Vastasin et mitte head. Siis tuli Jeff 20 minuti pärast koju ja ütles poistele et nüüdsest kaotavad igal õhtul kui pole head lapsed olnud ühe lemmik mänguasja. Ja et jõuluvana toob neile suure musta kivi pakendi sees, mitte ühtegi mänguasja. Erilist kasu polnud. Läksime ülesse, et nad voodisse panna ja algas see trall jälle pihta. Lõpuks sain nad voodisse ja oli kohe kergem hingata. Täna hommikul lendasid kell 6 minu tuppa ja Nate röökis, sest tal tuli meelde et kass kriimustas teda laupäeval ja see koht kohe nii hirmsasti valutas sel hetkel. Brelle tuli siis üles, ta oli juba kella 5st kontoris töötanud, ma ei kujuta ette mis kell ta eile koju üldse jõudis töölt. Kui Brelle alla tagasi läks siis nad hakkasid röökima siit ülevalt: Mommy, Mommy. Lõpuks kobisin voodist välja ja panin riide. Headest lastest on siin majas asi küll kaugel. Täna töötavad Brelle ja Jeff jälle mõlemad kaua, see on täitsa ajuvaba millist elu nad elavad.
Aga laupäeval lähen Niagara Falls'i vaatama. Terveks nv'ks siit majast minema jälle. Lähen koos Long Islandi aupairidega, mingi 6 v 7kesi. Seal on kindlasti väga ilus. Aga see on 7h bussisõitu.
Üldiselt on kõik hästi. Ja olen siin juba rohkem kui 6 kuud olnud, niiet vähem on olla kui oldud. Olge tublid, kallikalli :)

Parem.

Nii nagu ma arvasin, et pärast halba aega tuleb hea, nii see oligi.
laupäeva hommikul istusin lennukisse, meil olid kohad mööda lennukit laiali sest nad vahetasid lende liiga hilja. Aga mina olin see õnneseen kes sai üksi istuda, Brelle ja Jeff istusid kumbki ühe poisiga. Panin rahus iPodi tööle ja magasin mõnusasti. Meil oli vahemaandumisega lend. Esimene lend oli 2 h ja teine ka 2. Esimene lennuk oli nii väike, ma ei ole sellisega varem sõitnudki. Kaks istet ühes reas ja siis pärast vahekäiku veel 2. Aga üldiselt oli lend üllatavalt hea selle pisikese lennuki kohta. Kahe lennu vahel oli ilusti aega meil sööma minna lennujaamas ja siis uuesti lennukisse ja magama :D Teisel muidugi niipalju õnne polnud, sest poistel on ju pidevalt vaja kas süüa juua või WC'sse minna. Kui lõpuks kohal olime siis hakkasime mägedesse sõitma. Neil oli renditud maja ühtede tuttavatega koos, kelle juures me eelmine reis ka käisime. Sõitsime 2 h ja olimegi kohal. Seal oli nii ilus, kirjeldamatult ilus. Tulin autost välja ja lihtsalt seisin ning vaatasin ümberringi. Siis viisime asjad sisse ja ootasime neid tuttavaid. See maja oli äge, seal oli bassein ja kõik asjad, niiet lastel oli vähemalt huvitav. Mina sain kõige ägedama toa endale, magamistoa aknast oli vaade mägedele :)
Siis käisime veel ühes mehhiko kohas söömas ja kui tagasi jõudsime siis jõudsidki nende tuttavad sinna. Nad on hästi toredad, neil on 2 tüdrukut 6 ja 3 aastane ja 1 poiss, kes on 5 kuune. Lastel oli siis magama mineku aeg juba aga neil oli kõikke muud huvitavam teha kui voodisse minna. Lõpuks kui nad maha rahunesid siis poisid läksid ilusti magama aga tüdrukud tahtsid et ma veel neile raamatut loeks :D Kell oli juba 10. Lugesin neile siis veel raamatut ja lõpuks oli vaikus majas ning lapsed magasid. Olin veel natuke üleval ja rääkisin teistega juttu aga üsna varsti ronisin ise ka voodisse. Hommikul kell 4.30 kuulsin et keegi tuli mu tuppa. Siis ütles üks vaikne hääl : Kaija, I want a hug. Ja siis teine samasugune järgi. Mõlemad tüdrukud. Pärast seda käis üks ringi jooksmine mööda maja, niiet ega eriti magada ei saanudki rohkem ja NJ aja järgi oli see veel 2 h varem.
Lõpuks läksin alla ja kõik olid selle trampimise peale üles ärganud. Sõime hommikust ja mõtlesime mis teha. Otsustasime et läheme matkama. Kui kõik valmis olid siis hakkasimegi minema. Käisime Rocky mountains külastajate keskusest läbi ja võtsime mõned kaardid radade kohta. Nad valisid ühe kus oli ilus, see polnud eriti pikk rada matkata, rohkem lihtsalt ringi jalutada ja vaadata. Seal tuli veits ronida ka. Ronisin iga lapsega korraks ühest kivide hunnikust ülesse et katsuda seda vett mis mägedest alla tuli, see oli niiiiiii külm. See on sulanud lumi ja see peabki külm olema, aga see oli külmem kui arvasin. Tegin palju pilte ja jalutasime ning turnisime mööda kive seal niikaua kuni see vanem tüdruk vette kukkus. Märg, külm ja hirmunud oli ta pärast seda. Väljas oli 9 kraadi sooja ainult aga päike oli nii soe et olime lühikeste käistega.
Siis kui tagasi läksime siis käisime veel söömas mingis kohas ja mul hakkas seal mägisel vingerdaval teel täiega paha. Magasin Natega tunnikese ja hakkas parem. Õhtul tegi Jeff ja Yvonne ( selle teise pere ema ) süüa. Rohelised oad beekoniga, riis, grillliha. Väga hea oli :)
Järgmisel päeval käisime seal külas ringi, hea rahulik oli käia sest nädala sees ju turiste eriti pole ja kohalikud on rahulikud :)
Ühel päeval käisime veel matkamas. Väikest maad koos kõikkidega ja siis Brelle ning Yvonne läksid koos Nate ja pisikese poisi ning beebiga koju. Mina, Jeff, TJ, see suurem tüdruk ja tema isa käisime päikese loojangut vaatamas ja turnisime veel ringi.
Kolmapäeval sõitsime mägedest välja Brelle vanemate juurde. Olen väga rahul et me mägedes käisime, mulle vägaväga meeldis.
Brelle vanemad jõudsid alles nejapäeva õhtul koju, nad käisid reisil. Neljapäeva õhtuks siis Jeff tegi õhtusöögi. Reedel käisin Brellega hommikul arstil kaasas ja siis läksime poodidesse, saime Yvonnega seal kokku. Posisid oli vanavanematega. Õhtul käisid Jeff ja Brelle väljas söömas kellegagi. Laupäeval magasin kella 11ni, nautisin vaba päeva :D Poisid käisid liblika muuseumis vanavanematega ja Brelle ja Jeff käisid Jeffi vana ülemusega lõunal. Pärast seda läksime Yvonne juurde, Nad tegid õhtusöögi seal ja olime niisama. Pühapäeval pidime pool 5 ärkama et lennujaama minna. Siis aga tuli välja et lend on tühistatud, lennuk katki. Siis oli meil 2h rohkem aega et teisele lennule minna. See oli otselend niiet lõppkokkuvõttes me võitsime ajaga.
Kodus tellisime mu lemmikut hiina toitu ja läksime magama.
Nüüd on jälle töönädal. Aga üldiselt on kõik hästi. Ja täna sai 6 kuud siin oldud! Aeg läheb väga kiiresti!