See maja kus me olime oli mäe otsas, seega ükskõik kuhu poole vaadates oli väga ilus vaade. Maja iseenesest oli ühe katuse all aga kolm eraldi majakest. Mina elasin ühes toas selle teise lapsehoidjaga, ta oli hästi tore. Kui me lõpuks asjad lahti pakkisime siis oli kell juba 5, sõime õhtust ja rääkisime niisama juttu kella 2ni öösel. See teine pere oli ka väga tore, üldse oli see reisiseltskond sõbralik ja mõnus. Pühapäev olid kõik uimpsid ja niisama olime bassu ääres ning puhkasime. Esmaspäevast hakkas mul töönädal. Aga kuna esmaspäeva hommikul oli minul ja Meganil sukeldumine siis läksime kella 8ks sinna. Ma põdesin täiega, nad rääkisid eelmisel õhtul sellest hingamisest ja kõrvade lahti lukustamisest nii palju et ma ei saanud öösel korralikult magadagi :D Lõpuks tuli välja et see polnud üldse nii hull. Vaatasime 15 minutit videot selle kohta ja siis läksimegi juba paati. Kõik teised olid seal enne juba käinud ning läksid lihtsalt oma instruktoriga vette. Meil oli kahepeale üks instruktor. See varustus ja need õhuballoonid on nii rasked et kõndida nendega eriti võimalik pole. Lõpuks sai see kõik mulle selga pandud ja seisin seal paadi serva peal. Need instruktorid olid kõik noored poisid, mingi 25 ringi, ootasid seal et ma vette astuks aga ma ei julgenud. Tundsin et see kõik on nii raske mul seljas et olen kohe üleni veeall ja ei oska midagi peale hakata. Lõpuks nad lükkasid mu lihtsalt vette, sest teadsid et see vest on õhku täis ja ma tulen veepeale kohe tagasi. Siis proovisime paar korda seda hingamist ja oligi aeg veealla minna. Sellesmõttes oli hea, et instruktor hoidis meist kinni ja viis meid vee alla, hirmu tunnet üldse polnud kui juba vette sain. Need käe märgid mida me kasutama pidime et üksteisega suhelda olid ka hästi lihtsad ja ta koguaeg kontrollis et kas meil on ikka kõik korras. Kõrvu pidi pidevalt lahti lukustama, muidu hakkavad valutama aga see sai üsna kiiresti selgeks. Veealune maailm oli väga ilus seal. Naljakas on kõikke nii lähedalt näha ja katsuda. Ta tõi ühe suure, suurema kui mu käelaba, ämbliku moodi eluka ka mingist koopast välja, saime seda käe peal hoida. Pärast esimest sukeldumist läksime tagasi paati, vahetasime õhu balloonid ära ja paat viis meid järgmisesse kohta. Teine kord oli juba julgem vette minna ja saime kauem vee all ka olla. Aga see õhk sealt balloonist on hästi kuiv, koguaeg on selline tunne nagu tahaks midagi neelata sest nii kuiv on. Aga muidu oli väga äge. Siis mingi kella 12 paiku jõudsime tagasi randa ja Brelle tuli meile järgi.
Läksime poistega basseini äärde, sõime lõunat ja logelesime niisama. Teisipäeval käisime rannas. Rannad olid nii ilusad. Üldse see saar oli väga ilus. Polnud selline turistikas. Rannad polnud suured ja istutatud palmidega, kõik oli looduslik, mingi 5 meetrit liivariba või natuke rohkem ja siis juba täielik loodus ja puud, palmid. Vesi oli täpselt nii sinine nagu filmides ja postkaartidel. Sealt sain muidugi oma esimese päiksepõletuse ka. Olin vees terve aja, mite tundi ja ei saanud arugi et päike nii tugevasti peale hakkas. Õhtuks aga olin punane. Teisipäeva õhtul oli TJ sünnipäev. Panime õhupallid üles ja sõime kooki :)
Kolmapäeval Brelle, Jeff, David ja Jennifer (teise pere vanemad) läksid hommikul sukelduma, 8st 12ni. Me olime poistega, nad olid enamus aja basseinis ja me niisama lugesime ajakirju ja päevitasime. Kui nad tagasi jõudsid siis sõime lõunat ja läksime kõik koos randa jälle. Ilm oli väga soe ja ilus. Pärast rannas käiku sõime õhtust ja panime poisid magama. Lapsed olid nii väsinud, igapäev päev otsa ujumist ja ringi jooksmist. Neljapäev oli neil sukeldumine hommikul jälle. Ja kui nad tagasi tulid siis ütlesid et me võime linna minna, et ei pea töötama. Me siis läksimegi. Nad veel ütlesid et me tagasitulles tooks õhtusöögiks asju poest aga kui tahame väljas süüa siis annaks neile teada ja nad lähevad ise poodi. Meil oli ilmselge et kui nad meid juba välja lasid siis tagasi me süügiks küll ei lähe :D Kui linna jõudsime siis ei osanud kuskile minna, see nagu polnudki linn. See oli üks rand mida kutsuti downtown’iks sest seal oli paar poodi ja söögi/joogikohad ka. Läksime siis kõigepealt sellesse sukeldumispoodi, mis seal samas oli, käisime seal kui sukelduma läksime ja teadsime neid sukeldumis instruktoreid sellepärast. Küsisime kuhu minna ja mis seal üldse on. Nad saatsid meid ühte ranna vaatega baari, kus neil üks tuttav baarmen oli. Seal oli täiega äge, inimesed olid kõik nii sõbralikud ja rõõmsameelsed. Õhtul tulid need sukeldujad ise ka sinna, istusime seal päris kaua. Saime seal ühe naisega tuttavaks kes seal saarel 6 aastat elas ja nüüd south carolinas elab. Ta oli hästi tore, rääkis nendest saatrest meile ja üldse sellest elust seal. Lõpuks läksime tagasi oma majakesse magama, pidime hommikul ju jälle töötama. Kuna me istusime baarileti taga kõik, siis meie olime need kellele see baarmen kõikki kokteile maitsta andis, igakord kui keegi jooki tellis. Hommikul kui äratus tirises kell 7, siis mõtlesin et selle peavaluga ma ei pea elu sees tervet päeva päikse käes vastu. Kuna ma siin üldse väljas ei käi, siis andis see üks kord väga tunda. Kuna vanemad läksid jälle sukelduma siis me lasime poistel pool hommikut joonistada ja ise istusime lamamistoolidega päiksevarjus :D Kui nad tagasi tulid siis tuli välja et need samad instruktorid kes meiega eelmine õhtu väljas olid käisid nendega sukeldumas. Nad olid midagi rääkinud meist ja siis need poisid olid kohe küsinud et kas need on need samad tüdrukud kes eile väljas käisid. David ja Jeff norisid meid terve pärastlõuna kui rannas olime. Siis aga ütlesid et kui õhtust ära sööme siis nad panevad ise poisid magama ja et me saame siis välja minna jälle. Me muidugi läksimegi. Istusime selles samas kohas, mille nimi oli Banana Deck. Seal oli seekord see sama instruktor kes meile sukeldumist tegi oma tüdrukuga ja see tüdruk Jana oli pärit soomest. Elab nüüd seal juba tükk aega. Nii äge oli rääkida kellegagi kes midagi eestist teadis :) Üldiselt oli kõik tore. Käisime nendega pärast kasiinos, sukeldujad mängisid mõned mängud ja siis läksime Woody’sse friikaid sööma :D
Laupäeva hommikul kell 10 hakkasime sadamasse sõitma et praamiga St. Thomasele minna ning lennukiga New Yorki. Nädal läks jube kiiresti. Üldse veel ei tahtnud tagasi sõita. Uudistes rääkis New Yorki lumetormist, see viis viimasegi tagasisõidu tuju ära.
Aga sellest saarest veel niipalju, et see oli kindlasti kõige ilusam koht kus ma siiani käinud olen. Kõige vähem turistilik ja kõige rõõmsameelsemate inimestega. Seal ei olnud sellist asjade maha parseldamist tänavatel nagu soojadel maadel muidu on. Üldse kaubandust oli väga vähe, ma käisin ainult toidupoes 2 korda. Seal elu on muidu väga kallis. Omada elamist on ülimalt raske. Ehtne näide on see, et ostsin Dramamine, mis on tablet et süda ei läheks pahaks autoga sõites, see maksab siin 3 daala tavalises poes, kus on tegelt ameeria kohta elu kallis. Seal maksis see 10 daala tavalises poes.
Liiklus on seal naljakas, vasakukäeline aga autod on paremakäelise liikluse järgi tehtud. See tähendab et sa pead sõitma vasakul pool aga rool on ja vasakul pool, nii nagu meil eestiski. Harjumatu ja naljakas. Teed olid väga kitsad, enamus kohtades kui teine auto tuli vastu siis üks pidi murule sõitma poolenisti ja peatuma, et üksteisest mööda saaks. Teed on sinkavonkalised ja üles - alla mööda mägesid. Ühistranspordiks olid kastiautod, koolibussideks olid ka kastiautod, pisikesed istmes kasti kinnitatud ja iniesed istusid kastides.
Läheksin sinna saarele kindlasti tagasi kui võimalus oleks. Selle saare keskpaik on põhimõtteliselt džungel, ümberringi on rannad ja majad. Suuri hotelli komplekse on väga vähe. Igasuguseid loomi oli seal. Need iguanad tuiasid koguaeg ringi igalpool, nad olid päris elus üle meetri pikad koos sabaga. Nad üldiselt ei hammusta, kui vihaseks saavad siis lõõvad sabaga väga kõvasti. Kui toast välja tulid siis ikka vaatasid kuhu astud, muidu võisid neile peale astuda. Meil peaaegu iga päev oli kuskil maja ümbruses mõni. Nad on inimestega harjunud, eriti ei karda. Ma alguses koguaeg ehmatasin ja kartsin. Sisalikud olid ja igal pool. Jeffil oli üks hommik vannitoas näiteks. Ämblikud ka. Ma ikka iga õhtu kloppisin enda tekke ja patju enne kui voodi ronisin. Sääski ja pisikesi hammustajaid oli ka palju, oleme kõik ära söödud ja sügeleme. Aga kõikki neid loomi arvestades on see saar ikkagi sinna minemist väga väärt. Nüüdseks siis olen kariibimeres ujunud, ainult piraadid jäid nägemata :)
8. nädalat veel, varsti juba kodus!
No comments:
Post a Comment