Pärast puhkust mulle paluks uut puhkust!

Jõudsime laupäeva õhtuks koju, sõime ära ja läksime kõik magama, olime väga väsinud. Pühapäev oli minul vaba ja seega lihtsalt olin rahus oma ette, ilma poisteta pool päeva. Siis läksin brellega poodi kaasa, kuna tahtsin selliseid asju ka mis nad eriti muidu ei osta ise aga kui ma kaasas olen ostavad kõik sellised toiduasjad ka mis ma söön tavaliselt. Siis tegin poistega smuutit ja niisama passisime põhimõtteliselt terve päeva. Jeff oli haige ja teda nägin aint korraks õhtusöögi lauas, seal ta ka istus viisakusest, sest tal isu pold. Läksin suht varakult magama sest olin ikka veel väsinud. Hommikul aga pidin poisse voodist välja sikutama lausa, nad oleks hea meelega koos voodi ja pitzaamaga kooli läinud. Saan aru küll et siin saab kell 2 h varem 6 ja neil on uni aga mul on ka! See selleks, lõpuks läbi nutu ja naeru sain nad ikka kooli ka. Pärast kooli passisime kodus, vaatasime telekat ja niisama, ilm oli kehv ja seega ei saanud väljas olla. Poisid olid mõlemad suht virisejad, midagi ei viitsind teha ja sõna ka ei kuulanud. Mõtlesin et küll homme normaalsem on aga asi läheb aina hullemaks.
Täna hommikul Nate nuttis poolteist tundi järjest sest oli väsinud ja ei tahtnud riideid selga panna. Lõpuks vägisi vahetasin tal riided ära, sain paar jalahoopi pihta ka talt aga minu võit :D TJ oli väga tubli, aitas mul asju autosse viia ja värkki, tal oli täna mingi trip kuskile kooliga, seega pidime rohkem asju kaasa tassima. Aga pärast kooli, mõtlesin et hakkan hulluks minema. Käisime pargis ja siis kui koju tulime tegin poistele smuutit. TJ ei tahtnud et ma kiivit paneks ja ma ei pannud. Aga talle ei meeldinud see ja arvas et ma panin kiivit ka, kuigi ma ei pannud. Ta läks nii närvi sellepärast, tagus mind käte ja jalgadega, panin ta trepile istuma. Siis ütles et ma isale ei räägiks et ta mind tagus, ma ütlesin et räägin küll. Siis läks veel rohkem närvi, tõusis püsti, võttis kamina eest ahjuroobi ja ütles et tapab mu ära kui isale räägin. Nate nuttis sest kartis, ma ei osanud ka kohe nagu midagi asjalikku teha. Võtsin telefoni ühte kätte ja hakkasin tema poole minema, ütlesin et kui ta seda kohe maha ei pane helistan ma isale ja ta tuleb kindlasti väga kiiresti koju siis. TJ pani selle maha, ma läksin telefoni tagasi lauale panema ja ta tegi välisukse lukust lahti ja jooksis välja, lihtsalt minema. Ma ei saanud järgi ka joosta, Nate oli ju üksi toas. Mingi 15 mintsa järjest ütlesin et ta tagasi tuleks, ta oli sellise koha peal et ma nägin teda. Lõpus rahunes natuke selle ajapeale ja tuli tuppa tagasi, nüüd lukustasin ukse ülemise luku ka, et see hull ei saaks kuskile joosta. Aga no ebanormaalne, nüüd siis lõi see ameerika laste sündroom siin välja, mida ma siiani näinud polnud. Putru nad jah näkku mulle ei sülita aga no ahjuroobiga vehib küll. Brell ja Jeff tulid mõlemad hilja, olin just üleval poisse voodisse panemas. Muidugi kui TJ maha rahunes siis vaatasime multikaid ja mängisime koos, ütles mulle et olen talle rohkem nagu õde, mitte lapsehoidja :) Ta suudab väga tore olla kui ta tahab aga pisikesed kuradikesed on tema sees peidus. Panin poisid magama ja läksin alla, rääkisin terve loo Jeffile ja Brellele ära. Nad olid täiesti sõnatud, nad pole ka TJ käitumisega rahul juba tükk aega. Denveris käisid nad TJ'ga ta vana psühholoogi juures ka, kelle juures nad taga siis käisid kui Brelle väga haige oli, et TJ seda kuidagi mõista suudaks ja sellest aru saaks. Aga sellist asja polnud nad varem kuulnud ega näinud et ta ahjuroobi võtab. Ta on ennegi Brellele öeld et võtab tal pea maha. Vot sellised lapsed on siin mul. Nad kõigest väest üritavad mind aidata, helistame järgmine nädal sellele psühholoogile kolmekesi, niiet saame kõik küsida ja kuulata mis ta meile ütleb. Homme hommikul enne kooli, TJ ärkab varem koos vanematega ja lähevad köögi laua taha. Seal tuleb pikk vestlus TJ käitumisest temaga. Aga Brell ja Jeff on väga head, ütlesid et kui selliseid asju veel juhtub võin päriselt ka Jeffile helistada ja ta saab tulla koju kui on vaja, niisugune käitumine pole normaalne. Ma ei osanud kohe midagi öelda ega teha, esimest korda nägin sellist metslast täna, päris ausalt. Ja Jeff ütles et nad on õnnetud et ma tulin Eestist siia ja TJ teeb mulle siin põrguks selle aja. Ühesõnaga, nemad üritavad endast kõik anda et TJ ei läheks niimoodi närvi ja ei kaotaks kontrolli oma käitumise üle, mina üritan lihtsalt rangem olla, ei mingit juttu ega kauplemist ühegi asjaga enam. Loodan et miski läheb paremaks. Sellise hulluga on küll ohtlik aasta aega ühe katuse all elada.
Nüüd aga on kell juba väga palju, see jutuajamine venis mitme tunniseks meil. Arvasin et lihtsalt räägin loo ära ja kogu moos aga nad võtavad seda väga tõsiselt. Lähen magama ja loodan et homme ei taha keegi mind ära tappa. :)